Talv on möödas ja suusatamisest tulnud hädad läinud koos lumega, juba 2 nädalat valuvabu säärelihaseid!
Maratoni ootuses on mu nädalalõpu kilomeetrid vaikselt pikenenud (18 km pulss 141 6m10s/km; puhkenädal ; 20 km pulss 145 5m33s/km; 22 km pulss 142 5m29s; puhkenädal ; 24 km pulss 145 5m57s; 27 km pulss 146 6m5s) ning kokkuvõttes on minu olemine järjest nadimaks läinud, sest kõigest hoolimata on viimased kilomeetrid tulnud lagunenud jooksutehnikaga ja läbi paraja punnitamise. Lootus normaalse olemisega või suisa plaanitud 3h48m see distants tegelikult läbida, muutub järjest küsitavamaks.
Tundub, et midagi on nihu läinud…
Sildid: Inimene on robot, Mina ise, Sport, Vabadus
aprill 21, 2011, 12:26 p.l. |
Ära muretse. Need läbimurded tulevadki tavaliselt siis, kui tunned, et sein on ees. Jõudu!