Õige mitmel korral olen ma omal nahal saanud tundma, et jooksuvarustus peab olema olukorrale sobiv. Igasugu sussidest ja taldadest rääkimata, aga täna sain erilist kinnitust, et sokid jooksevad, mitte mees nende sees.
Talvel sisehallis treenides oli pidev jama sellega, et mu sääre pealsed kippusid krampi minema ning mitte miski painutamine vms ei päästnud. Kahtlus oli ortopeediliste taldade sobivusest või siis sokkidest!
Sokid sellised veidi pikemad spordisokid ning arvamine oli, et nende üle “kondi” ulatuv osa kuidagi pärsib verevarustust ning sellest need jamad. Katseks siis proovisin eriti madalaid sokke, mis “kondist” üle ei ulatunud ning vaevused taandusidki.
Eile ma siis hankisin teise paari sarnaseid sokke, ehk veidi paksemad ning täna tormasin 32 km rajale (plaanis nii 15 x 2 km otsal pendeldamine). Koheselt läks kõik nihu ning jalavaevused jälle platsis. Punnitasin esimese joogipausini (4 km) ning mõtlesin juba lõplikult katkestada, aga tuli idee, et proovin vanu sokke. Mõeldud, tehtud. Sokid vahetusse ning tagasi rajale. Sisuliselt 3 minutit vahet ning jalgade hädad kadunud! Pendeldasin seal veel 16 km, kuni väsimus ning parem kand mind sellegi katse lõpetama panid. Ajaliselt olin graafikus mõlemal korral (4 km 22’20″ (km aeg 5’35,0″) ja 16 km 88’09″ (km aeg 5’30,6″)), kuigi üks imelik jooks tast sel korral sai.
Seega, üks väike detail nagu sokk võib jooksmisel saatuslikuks saada.
Eelmisel nädalal sai R omale kampa jooki jagama ning ei pidanud miskit edasi-tagasi või 10 x ringitamist tegema ning sain kenasti 30 km Kanama-Valingu-Keila-Tuula-Ääsmäe-Kanama ringiga maha (176’16″, km aeg 5’52,5″).
Like this:
Sildid: Inimene on robot, Mina ise, Sport, Vabadus
